|
Post by Marco Trent on Nov 27, 2009 7:48:04 GMT -5
Marco tahtis kitarri mängida, kuid seda kusagil vaikses kohas, mitte puhketoas. Kitarr ühes käes, suundus noormees astronoomiatorni poole. Ta avas ukse ning nägi et see oli tühi. Marco muigas rahulolevalt ning läks ühe aknalaua juurde, kuhu ta istus. Ta asetas kitarri mugavalt oma sülle ning hakkas improviseerima, tuues kuuldavale kokku sobivaid akorde.
|
|
|
Post by Alexandra J. Rodriguez on Nov 27, 2009 7:56:12 GMT -5
Lexy kõndis mööda treppi üles astronoomia torni poole pilk kinnitunud nõiajookide õpikule. Tegelikult polnud tal eriti aimugi kuhu ta läheb kuni kitarrimängu kuuldes tõstis ta pilgu ja avastas kuhu on jõudnud. Seisatanud veel hetke lükkas ta vaikselt astronoomia torni ukse lahti ning jäi selle uksele seisma silmitsedes vaikides noormeest, kes aknalaual istudes kitarri mängis.
|
|
|
Post by Marco Trent on Nov 27, 2009 8:01:46 GMT -5
Marco polnud kellegi sisenemist kuulnud, kuid hetke pärast tundus talle nagu keegi jälgiks. Noormees lõpetas mängimise ning tõstis pilgu. "Õhtust" lausus ta siis hetke pärast, kui oli pisut tüdrukut silmitsenud. Tema silmist võis välja lugeda küsimuse: kas saan kuidagi aidata?.
|
|
|
Post by Alexandra J. Rodriguez on Nov 27, 2009 8:18:03 GMT -5
"Õhtust." tervitas Lex samuti võõrast ning astus paar sammu edasi:"Sa mängid hästi." ei saanud ta mainimata jätta:"Jaa... ega ma ei sega?" päris ta kuna talle tundus, et noormees soovib pigem üksi olla.
|
|